iNUTIKAEL, NUTILOTT VÕI MÕLEMAD?
“P....! P....! Kas mul on seda nutikaela või nutilotti vaja?” Minu ees etendub stand-up comedy oma parimas eheduses - tõesti heal tasemel etendatud ja mis peamine - siiras. Ärritunud keskealine töömees maalt, keda tunnen kui tasakaalukat, “jalad-maas” “maasoola”, zestikuleerib nutitelefoni ekraanil sõrmega suuri kaari vedades...
Selgus, et tööandja andis temale uue töövahendi - nutitelefoni, kuhu pidid tulema tema tööülesanded. Aeg läks, aga tööülesandeid ei tulnud. Igas kuus on omad töönormid, kuid päevi selle täitmiseks jäi aina vähemaks. Ka tema ülemusele, samasugusele töökale maamehele, haruobjekti juhile oli antud nutitelefon. (Kas tema oskas sellega tööülesandeid meestele saata, tekkis mul küsimus?)*
Kujutage ette, et tulete ühel hommikul tööle ja teie kontorilaual lebab uhiuus mootorsaag juures kiri- Siin on su uus töövahend. Ebanormaalne? Aga kui laual oleks uus nutitelefon- Siin on su uus töövahend. Normaalne?
Donna Haraway on otsustavalt väitnud, et XXI saj. inimene ei ole enam niivõrd bioloogiline keha kuivõrd küborg, bioloogilise ja tehnoloogilise kombinatsioon. (Raud, 2013) Sõltuvus või vajadus?
Meie sõltuvus tehnoloogiast on teinud vaieldavaks traditsioonilise vaate, et seadused ja süsteemid, milleta meie igapäevane elu on muutunud võimatuks, asetsevad meist väljapool: Andy Clark on üpris veenvalt argumenteerinud, et meie sisemiseks maailmaks peetav ei saaks tegelikult eksisteerida ilma toetumata suurele hulgale välistele ressurssidele. “Minu” mõtted ja “minu “ mälu saavad aset leida ainult toetudes mu märkmetele, raamatukogule, arvutile, internetile ja muule minu poolt nö. kodustatud välismaailmsele territooriumile. (Raud, 2013) Nüüd juba aina enam nutitelefonile.
NutitohterKatrin Potterhale minna- pead suhtlema interneti vahendusel ja tihti robotiga. Avaldused, taotlused, ankeedid, tagasiside vormid, rääkimata tavapöördumistest. Isegi helistamine ei vii teinekord kontaktini inimesega. Seda nii suhetes riigi, organisatsioonide kui ettevõtetega üldisemalt. E-riigi konseptsioon on teinud palju selle heaks, et inimestel oleks mugavam, kiirem, säästlikum suhelda riigiga ja riigil inimestega. Digipädevused on inimeste puhul diferentseeritud sõltudes paljudest erinevatest komponentidest, näiteks vajadus, sotsiaalne keskkond jpm. Lõhe küborgite ja bioloogiliste inimeste vahel võib olla päris suur, mistõttu tuleks mõelda, kuidas e-riigi arenguga koos areneks ka inimene (homo sapiens), vaja on jätkuutlikku lahendust. Lisaks tehnoloogia ja e- teenustele areneb ka üksikisiku eluilm - vaja oleks ühisosa, et üks saaks toetada teist. Alustada võib diskursusest ja meediast, kui selle kommunikeerijast.
Kui inimene teab nutitelefonist ainult seda, et sealt võib saada nutikaela või nutiloti, on meil kõigil aeg peeglisse vaadata! Kas on? Tulgem reaalsesse maailma, küborgid! Märgakem ja hooligem! Aidakem oma pereliikmetel mõista tehnoloogiat, õpetame ja innustame kasutama ja toetame neid, soodustame omandatu rakendamist igapäeva ellu. Kõik, mis nad vajavad on see, et keegi näitaks, kuidas asjad töötavad, mis kasu neil sellest on (olgu või mugavus) ja innustaks ning soodustaks omandatut igapäevaselt rakendama. Pereringis on lapsed ja noored headeks õpetajateks, kui neil on kannatust, püsivust ja tahtmist. Alles siis, kui kõik on “paadis” saab meist päriselt e-riik!
* Mehel on isiklik ilmastikukindel nuppudega mobiiltelefon.
Nutitohter Katrin Potter
Kasutatud kirjandus: Raud, Rein 2013 “Mis on kultuur? Sissejuhatus kultuuriteooriatesse” Tallinna Ülikooli Kirjastus
Comments